Ma ei saa kuidagi lahti Imboilist, kes laulab mu peas: "Kui te võtate meid kätte, peske enne puhtaks käed - köited puhtad on ja haprad ka, me ei soovi kiirelt määrduda... Võite lugemata jätta peatüki nr. 3 - see on kurb ja igav ka, seda peame tõesti ütlema. Ärge rebige me lehti, ärge kirjutage ka leheäärte peale märkusi, mis järgmisi võiks segada! Tehke raamat parem lahti leheküljelt 106 - seal see koht on arvan ma, mille pärast üldse tasub lugeda. Päris lõpus saate aru lugu jääks kui pooleli, aga ärge muretsegi siis teine osa juba trükiti..." Oleks kõik raamatud sellised...
Tegelikult on minuga miskit tõsist lahti: esmalt ma nägin raamatukogus Mati Unti, mis ei ole mingi eriline saavutus. Siis nägin ma unes Jaan Tättet - no ma ei hakka kirjeldama, mis trikka ta kõik tegi, aga ühel hetkel ma ütlesin talle: "Oot-oot, kulla mees - sa oled ju abielus, sul on lapsed!" Ja nii ta läks... Ja siis, järgmisel päeval, sammudes ülikooli peahoonesse täiesti juhuslikult Mart Kivastiku kannul, jäi ta ukse ees seisma, et inimesi viisaka mehena majast välja lasta... Enne sisse astumist kiikas korraks üle õla, nägi mind ja ütles: "Palun!" Ma siis ikka: "Aitähh-aitähh!" Mis ma siis nüüd olen? Täiesti teatriteaduse maailmas? 2 päeva - 3 dramaturgi... Pole kehv saak... kuigi see keskmine ilmutas end mulle õige ootamatul kujul...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar