Lihtsalt kurb...

Kudagi nii kurb on olla... Paar päeva tagasi suutsid inimesed, kellelt seda kõige vähem oleks oodanud, mul tuju oma "vaimukustega" nii nulli ajada. Ja tea, kas see on minu õnn või õnnetus, et ma seltskonnas ikka head nägu püüan teha ja mitte mingit tibilikku stseeni korraldada (solvumised, pisarad, uste paugutamine... et siis lõpuks keegi tuleks "lohutama" - hale!!!), aga kogu see saast, mis kaela kallatud settib alles järgmisel päeval ja aiva süveneb... Nii et nüüd ongi: kurb ja üksi ja lootusetu olla... Ja siis tuli teisest kanalist veel mulle ootamatuid negatiivseid uudiseid, mis ainult tõestasid, et siin maailmas ei või kedagi usaldada... Isegi mitte neid, kes kogu aeg lubavad, et "minuga võib rääkida küll!" Like hell! Ja seda nõmedust ma ka ei hakka tegema, et iga jutu lõppu hakkan stamplauset laduma: "Ära kellelegi räägi, eks?!" Niisiis - olen otsustanud hakata ekspluateerima mõttetera: "Kui sa ise enda saladust hoida ei suuda, siis miks sa arvad, et teised seda suudavad?" Kõik, mis on, jääb minu sisse... Loomulikult on ainult väga suur tõenäosus, et üks kord see kõik plahvatab, aga kui selline on minu saatus, siis mis teha... Aga tõepoolest, praegune elu käib lihtsalt närvidele - seda negatiivset on rohkem kui positiivset - ja olen lihtsalt jõudnud enam-ei-jaksa äärele.