Ärme sellest räägi, et ma olen punase-musta-valge kirju. Sõna "vabatahtlik" viitab üldiselt sellele, et inimene teeb midagi omast vabast tahtest - tuleb ja läheb kui talle sobib, teeb, mis talle sobib ja mis ei sobi, seda mitte... Teoorias on kõik ilus. Tegelikkuses on asi nii, et see maagiline sõna samastub "orjaga". Ma ei kurda. Mis siin ongi kurta. Pöidlaid ma enam ei tunne, jalad on hellad, ise olen värvine ja unine. Ja seda kõike vabatahtlikult! :D
Kiitust peab avaldama vabatahtlike juhtidele, kes oskavad siukseid kutsa silmi teha, et ei suuda ei neile öelda. Hell, unustage silmad, nad oskavad telefonitsigi sellist häält teha, et nad surevad minu abita ära... Ja ehk see nii ka oleks, ainult et "minu" asemel on 20 erineva inimese "mina". Aga ma ei kurda. Olen vabatahtlik.
Asi, mille pärast kurdan, on see, et ma sain MK II eksami "B". Iseenesest täitsa respectable hinne, aint et ma polnud õppinud... väga palju. Ja ikke on respectable, no? Kui ei oleks nii, et mõned minust veel vähem õppinud "A"-d said. Ma tahan ka ju! "SCREW IT! BRING ON THE JAMS!" nagu ütlevad klassikud. Aga siingi tuleb kõik hoobid naeratades vastu võtta - käin ju ka ülikoolis vabatahtlikult!
Ja mis on moraal? "Vabatahtlik" on müstiliselt ohtlik sõna ja selle praktiseerimisega tulev erilist ettevaatust rakendada. Sest, onju, kõik siin ilmas on vabatahtlik!
Ja siis. Mul on nüüd uus elukaaslane. Eelmise väiksem ja tumedam variant. Ja meie nimed toetuvad ühtedele ja samadele alustele. Maarjapäevad nõuan siiski kõik ainuisikuliselt endale!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar