Living to a different beat...

Draamafestival on nüüdseks juba üle päeva lõppenud. Lõpupeo lõpust ei ole veel 24 tundi möödunud. Kurb on... Elu festivalis oli tore - esiteks sai teatrisse, teiseks sai süüa, kolmandaks ei kulunud raha, sest sai süüa ja vaba aega meelelahutusteks ei olnud, neljandaks oli palju toredaid inimesi... Aga juba 110 päeva pärast hakkab Eesti Teatriaasta 2006 - eks paistab, mis see meile ja mulle toob. Tööd-tegemised olid vahvad, "Põrgu wärk" parem kui eikunagi varem, Pastelkaru, nagu ikka, rõõmsameelne - seekord ilma hääleta. Viimane töine öö möödus suurt sibulat valvates. Sõnaotseses mõttes!

Hommikul (tehniliselt see ei olnud hommik, aga lepime kokku, et hommik on, kui ärkad) oli kehvakene olla. Oma elus olen kogenud kahte pohmakat - üks neist kurikuulsa tequila-õhtu tagajärg (compliments to L), teine nüüd... Praeguseks on kõik jälle korras. Teatripidu on lihtsalt juba selline, et sellest juba nii kergesti ei toibu. Ja kusjuures - siis kui ma Maidule peale istusin, olin ma veel täitsa kaine. Ka siis, kui ta mind kõdistas. Ka siis olin kaine, kui Lauri mu kaelakaardi küljes rippus. Ja siiski kui kabareekad tegid mingeid tantsualgelisi kostüümidraamasid - meenutas koolipidu! - olin *kahjuks* kaine. Aga kui Sulev järjepidevalt keemilisi pisikesi ühe-doosi kohvikoori endale koorelikööri eesmärkidel 1/2-liitrisesse klaasi tühjendas, olin sipa joogine. Minu õnneks oli tema see, kes seda hiljem jooma hakkas. Tema õnneks oli ta minust joogisem ja ehk ei märganud asja vastikust. Minu õnnetuseks on seik igavesti salvestunud...

Metsikult mõnus!

Vähem mõnus on see, et kohe-kohe pean hakkama kooli peale mõtlema. Selles frondis tuleb ka midagi ette võtta. Sellega seoses tuleb meelde, et kolin ehk mõneks kuuks pealinna tagasi. Seoses mõtetega kooli lõpetamisest ning Linnateatri "Tõe ja õiguse" neljandast osast... Vaatame, mis sellest saab. Eesmärk pühitseb igastahes abinõu...

Aga nüüd - dedramatiseeruma!