Situatsioonid

Situatsioon: Teatriteaduse seminar

Räägime Artaud'st ja tema teatriesteetikast. Jutt täpsemalt muusikast ja sellest, kuidas heli on võimalik füüsiliselt tunda, täitsa ilma kõrvade abita...

Ja siis ütleb Maarja: Esimene aasta Tartus mul kogu aeg piiksus korteris midagi. Just öösiti. Ja ma ei saanud aru, mis see on. See oli minu suur mõistatus. Aga ükskord...

Samal ajal sebib Auri TÜLi kapi juures kolistada nii, et kõigi tähelepanu endale tõmbab. Muudkui möllab. Kõik vaatavad teda. Mind ei kuula enam keegi.

Mina ikka püüan: kui ma hakkasin magama jääma...

Saro: Kas TÜLi raamatukogus on Artaud olemas?
Anne-Liis: Jaa. Isegi kaks tükki.
Saro: Mõtleks. Mina ei teadnudki, et mul tööruumi kõrval on see olemas...

Maarja: ...ja keegi ei kuula mind. Vahet pole, ma siis ei räägi.

Auri ja Liina lasid seminarist jalga.

Ivika sosinal: Mis see piiksus siis?
Maarja: Ah?
Ivika: Mis see piiksus siis?
Maarja: Ma pärast räägin sulle.

Seminar. Natuke hiljem.

Ivika võtab täisti rahulikult laualt paberi ja pliiatsi ja kirjutab täiesti metsikult paberit ja pliiatsit lõhkudes imekiiresti sinna: MIS SEE PIIKSUS SIIS???

Maarja sai naerukrambid. See oli nii naljakas noh!!! Ma tükk aega luksusin veel ja ei suutnud üldse vait jääda. Kui naer üle läks ja pilgu paberile heitsin ja kirja nägin, ajas jälle naerma. Selle aasta naerutuhin, ausõna! Koju minnes ka itsitasin. :D

Naer on terviseks. Aitäh, Ivš! :)