Väikeste linnade teatrid on kadedad...

27. märts.

Teatriaasta 27. märts oli ilus päev. Kella kolmeni öösel (siis kui 27. märts koitma ja loitma hakkas) sai M-iga teise M-i juures esimese M-i esimese aasta viimase veerandi algust tähistatud. Lisaks meile oli seal hulk organiseerunud mehi, kellel oma päevast/õhtust oli ettenäidata joove, tühjad pudelid ning riidekapp. Mehed on mehed, seda ma ütlen. Nad oskavad üllatada, liibuda, tantsida, komplimente teha ja ühel hetkel kõik loodu suure mürniga maha lammutada ning talumatult igavaks muutuda. Trööstiks 3 M-i. :)

Pärast neljatunnist unematiga jagelemist, ajasin koivad taas asemelt välja ja läksin teatriuurijate konverentsile (sellele eelnes maiviitsiminnamailäheagaikkapeanminemamaikkalähenmaiviitsi... -saaga). Aga pärast oli kuradima hea tunne, et läksin, sest juba ukse peal teatas Anneli: "Aaaaa, üliõpilased. Väga tore!" Ja linnuke oligi kirjas. Ja kuigi mõni dante ei oska üldse esineda, oli konverents huvitav, käsitööring naljakas ja söögid maitsvad!

Seejärel kiire põige koju ja Ivši juurde, kes lubas mulle "sonksi" teha! :p Uksest sisse saades suruti keset tuba tooli istuma, siis susser-vusser juuste kallal, siis "vaata üles, vaata alla" ja siis peegli ette - ja kõrvitsast saigi Tuhkatriinu! Siis möllas Ivš endaga. Ja siis juhtus midagi ennekuulmatut - tütarlapsed said omadega tund aega enne üritust valmis. Siis kõlgutasime jalgu ja siis läksime suitsu ostma ("läksime" eksole). Kui me Vanemuise tänavani jõudsime vooris meist mööda lärmakas rongkäik - teatrirahvas, teadagi! Ega me'gi kehvemad polnud. Võtsime sappa ja marssisime Vanemuisesse. Sõime, jõime, andsime teatriauhindu, jäime kaamerasse, jõime, jõime, minglisime, andsime veel auhindu, vaatasime tervitusi. Sealt ka minu 24tunnine kummitus-laul "Väikeste linnade teatrid on kadedad...". Ja Nukuteatri koer!!! Ja Rakvere "Kaunimad aastad..." Ja Ugala etüüd kandlega... Oeh.

Tore on, kui on tore. Tore on olla veetlev, omada ilusat nime, saada käesuudlusi, tantsida - tantsida üksi-kaksi-kolmi -, olla andekas, juua odavaid teatraalseid alkohoolseid jooke, elada kaasa... Tore on ka siis, kui Margus kõvasti kallistades ütles: "Ära kunagi jäta midagi ütlemata, kui vaja öelda on. Isegi kui see halb on!" Ja siin teekski suure kummarduse Margusele, kes on küll omamoodi kiiksuga, aga sellest hoolimata või selle abiga nii suure ürituse kui "Eesti Teatriaasta" nii võimsalt käima lükanud, sealjuures iseennast eksponeerimata-reklaamimata. Ja õpetussõnad on ka julgustavad! ;) Minu jaoks oli tore ka see, kui näitleja Tambetile Endlast sai tõelise tartlasena liikumisjuhiseid anda. Näitleja Tambetile ehk vähem tore, kuna need osutusid valeks, nagu ma hiljem avastasin...
Tore on, et "Põrgu wärk" sai parima lavastuse preemia (tore on Hendriku pärast, tore ka iseenda pärast - see on kõikidest lavastustest minu kullatükk! Ja nüüd on kindel, et baka-töö ei valmi mingist susserdisest, vaid premeeritud tööst). Tore on, et Rain Simmul Slopaševi rolli eest parima meeskõrvalosatäitja preemia sai - see on tõesti seda väärt. Kes ei ole näinud Simmuli Puškini monoloogi, see on paljust ilma jäänud. Tore on, et Marko Matvere Georgi rolli eest premeeriti - olgu "Georg" ise, mis ta on, aga Matvere hääl on lihtsalt ime. Ja siit ka tore, et Zoja Hertz preemia sai. Tore on, et Riina Rooset "Eesti Teatri Laulude" ees premeeriti, sest see on tõesti tänuväärne töö ja tore lavastus. Lihtsalt on ka tore! :)
Ilmataat oli ka tore - 28. märts oli vihmane ja hall, et Tartus olnud teatrirahvast mitte siravate päikesekiirte ja linnulauluga ärritada sel "sinisel teisipäeval".

Teatriaasta on tekitanud minus armastuse "Vanemuise" vastu. Tore eks. Ülejäänud teatrist me ei räägi... See on siililegi selge!

Koju jõudsin millaski enne kuute hommikul. Ja siis oli ka tore.

"Here's to Dad!" ;)