Mõneks ajaks saab mu koduks valdavalt Tartu-Tallinn-Tartu buss. Elu on selline, töö nõuab. Aga tore on. Hirmus ka natuke. Aga huvitav ka natuke. Hirmus vist praegu rohkem.
Eile öösel tuli hirm nahka. Lugesin oma õppejõu, kelle toimetaja nüüd olen, stsenaariumit ja õudustunne tuli peale - see oli väga hea, väga konkreetne, väga süsteemne. Ja mind valdas kabuhirm! Esines üks lohutus-katse eelkäijalt, kaastoimetajalt: "mõtle, et sina oled intervjuude läbiviimise assistent ja kõik laabub". Mõtlesin, ei laabunud... Järjest hirmsamaks kiskus. Siis taipasin, milles asi... Aken oli lahti, akna taga öö. Öös hiilis tuuleiil - lehvitas ja puhus mulle mu punaseid kardinaid kardinapuu naginal tuppa. Kaugemal kumasid kahtlustäratavalt Luunja aiandid. Ja minu arvuti leidis oma kaugematest soppidest mängimiseks Beethoveni 9. sümfoonia, tegi seda 10 minutit enne, kui aru sain, mis hirmu ja õudu teeb... Vahetasin lugu - George Michael hakkas Freddy Mercury mälestuskontserdil Queeniga esinema: tuul vaibus, öö ei olnud nii pime ja ma sain kõigest aru... Osadest asjadest valesti, aga ma sain aru!
Aga siis tuli hommik ja ma hakkasin jahmima erinevate asjadega. Üks ajas närvi mustemaks kui teine. Üks pahatujuline inimene telefoni otsas viis minu tuju (osaliselt olin vist ses pahas tujus süüdi) ja siis hulk heatujulisi inimesi ainuüksi ärritasid mind, sest minul oli juba tuju nullis ja neil ikka hea olla. Ja mitte keegi ei saanud aru, et ma olen päriselt seisus, kus võiks korraldada väikse kick the bucket stseeni - tundus ikka, et ma teen nalja. Ja tahtsin kõigil tuju rikkuda, aga polnd kellel rikkuda.
Mõtlesin magada. Tegin seda - keset päeva, kuuma käes, lina all, ligi kolm tundi. Unes nägin, et mina, Ivš ja Liina läksime kuskile Kaarli autoga. Esialgu Teatriaasta 12 kuu võtetele - nagu ikka oli võttemeeskond jutukas ja tüütu, ei arvestanud soovidega ja kippus kõike untsu ajama. Võtted toimusid mingis kahtlases majas Tartust väljas, kus masendava elutoa veel masendavamal nõuka-aegsel diivanil lesis üks väga purjus mees - kui me tulime, tõusis ta ja läks teise tuppa. Oli ka mingi baar, kus tellisin siidri ja tee. Et ma neid kahte asja korraga ei saanud lauda viia, võtsin ainult tee. Kui pöördusin leti juurde, et ka siider võtta, siis see oli kadunud. Ja keegi ei teadnud kuhu see jäi - mind teenindanud tütarlaps oli loomulikult lahkunud... Lahkudes võttepaigast, küsisn Liinalt, kes oli autojuht, kas ma võin ise sõita. Ta lubas lahkesti. Ivš tegi skandaali, sest ta tahtis ise sõita, aga ei jõudnud õigel ajal jaole. Võtmete näol oli tegemist korterivõtmetelaadsete võtmetega. Hakkasime sõitma, Riia mäest alla. Aga oo imet - pidureid ei olnud. Esmalt ei olnud natuke, siis päris palju... Proovisin käsipiduriga - ei midagi. Hakkasin uljalt signaali andma, et inimesed ei astuks teele, et autod teaksid - üks hullumeelne tuleb. Mõtlesin küll, et kui gaasi ei anna, siis ju lõpuks peatub iseenesest. Aga see kuradi Riia mägi kestis igavesti ja auto kogus kogu aeg kiirust. Üle kaubamaja ristmiku ja Uuele tänavale pöörates tabas mind geniaalne idee - mootoriga pidurdada. Hakkasingi seda tegema. Siis pinises midagi ja ma ärkasin. Voodilina keha külge kleepunud ja vastik. Pinisemine jätkus - telefon. Isa helistas ja ütles: "Sa võid mulle õnne soovida!" Mina: "Palju õnne!" Isa: "Aitäh!" Mina: "Mille puhul?" Isa: "Ma olen ametlikult puhkusel!" Mina: "Ahah." Isa: "Muud polnudki. Tahtsin lihtsalt kontrollida, kas sa oled olemas veel." Eriti ei olnud, aga kontrollides tõenäosus tõusis küll. Panin toru ära ja märkasin, et lina on ikka kleepunud mu külge. Rõve!
Üldiselt valdab masendav meeleolu. Kriitikukesi ei suuda ka kirjutada...Ilmselt kõik algas sellest päeva esimesest telefonikõnest.
M võiks mulle Jaani tsiteerida. Sinu kord! ;)
Tegelikult ei taha üldse deprekaid sissekandeid teha, aga vahest peab. Peaks panema õunakoogi kaheks tunniks ahju ja vaniljekastmest ühe klimbi moodustama. See aitab alati halva tuju vastu! Vahel võiks ennetada neid musti päevi...
"Kui jood sidruniga teed, tõved sul ei liiga tee!"
5 kommentaari:
Oo üllas Maarja, ka minul on olnud tülgastav päev. Mitte ilmselt nii tülgastav, kui sul, aga siiski.
Ja sa ei lasknud mul autoga ka sõita. On sõber!
Täh! :) Saan vist juba üle (selleks on vaja ainult kuupäeva vahetust, tuleb välja... ei kui aus olla, oli natuke Liinat ka vaja. Ja "pai." aitas ka! :D). Aga kindluse mõttes distantseerun maailmast järgmise kolmapäevani (tegelt mõnedega tuleb juba esmaspäeval tegeleda ja mõnedega teisipäeval ka, aga... ma teen seda vastutahtmist ja protestimärgiks!) Lähen peidan ennast jaaniks Varblasse, Peeter Tooma suvilasse.
ma võin vabalt kuupäeva vahetusega seda au jagada.
ma olen avastanud, et minu jaoks on tallinn ka väga hea peidukoht, siin lihtsalt ei ole kedagi. kunagi. näed, jälle suutsin endast rääkima hakata, väga osav olen.
"olen homme parem, kui olin täna. Olen homme parem, kui olin eile"
Sobib?
absoluutselt! :D
Postita kommentaar