Ma tunnen, et ma olen kompetentseks saanud! See tuli järsku ja ootamatult ja ei puuduta kõike, mis toimub, ainult seda osa, mis mu igapäeva tööd puudutab. Ja ma tõesti tunnen, et ma olen kompetentseks saanud. Ma arvan, et suur osa sellest oli Felixil ja tema motivatsioonikõnedel. Aga need tõesti aitasid (mõjumiseks on vajalik kõneleja eufooria ja purjakilolek).
Teine motivatsioonikõneleja on mu isa - ja ta ei tee seda meelega. Vahest lihtsalt annab kogemata jõudu. Näiteks täna. Helistan emale hoopis mu asja pärast, isa vastab. Ajame natuke juttu. Isa küsib, mis mul plaanis on. Ma ütlen, et asjatada. "Millega sa asjatad?" "Kõigega!" "Ära kõike tee, tee ainult osasid. Tee mõnusamaid asju!" "Mõnusamad asjad on tehtud juba." "Mis sul nendest mittemõnusatest on jäänud?" "Helistada umbes 20 inimesele ja veenda neid ühte või teist asja tegema." "Selline see toimetaja töö on... Aga sa oled alati toimetis olnud - sipelgad püksis -, toimetad siis ka kui puhkad! Nii et käkitegu..." Ja ma mõtlesin tõesti, KÄKITEGU! Ei tohi kurvastada eitavate vastuste pärast lihtsalt.
Ma saan kõigega hakkama! :)
Hea küll, tuumafüüsikat ei oska...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar