...siga võlgu, raha sulgu, nagunii...

Pühapäev oli üks väga tore päev. Ma ei teinud üldse tööd! ÜLDSE!!! Noh... IPiga sain kokku, pidasin maha selle nädala kolmanda 2-3tunnise koosoleku (tuletan meelde, et minu Tartu nädal algas kolmapäeval kella 3st!), aga see oli ka rohkem mokalaat...

Ma olin laupäeval nii tubli, et ise imestasin ka. Loomulikult läksid mul juuksed sellest halliks, aga ma sain hakkama ja tegin ära. Nimelt intekate toimetamise. Sellele eelnenud saaga on kuulsusrikas.

Juuni esimene nädal:
I: Kes teeb intekad? Sina?
M: Mina!

Juuni teine nädal:
I: Mis me otsustasime, kes intekad teeb?
M:Me otsustasime, et mina teen.

Juuni kolmas nädal:
I: Kes need intekad siis lõpuks teeb?
M:Rahune. Ma teen!!!
I: Ma võin ka teha. Pole probleemi.
M:No tee siis, issand jumal!

Juuni neljas nädal:
I: Kuule, kes need intekad ära teeb?
M:Sina!!!

Eelmine nädal, reede:
I: Kas sa aitad mul intekaid teha?
M: No aitan.
I: Valid välja, hakid ära, grupeerid ära.
M: Ja siis on aitamine?
I: Tavaliselt stsenaristid teevad seda...
M: Teen, teen.

Laupäeva hommik:
I: Ma hakkasin intekaid tegema.
M: Sest...?
I: Sest keegi ei teinud neid ja aeg on lõpukorral. Ma tajun tähtaegu paremini.
M: Eks sa ise tead!
I: Tahad üle võtta?
M: Ei taha. Kui teed juba, siis tee!

Laupäeva keskpäev:
M: Mul ei ole huumorisoont täna!
I: Siis on intekad sulle paras töö!
M: Issand jumal, anna nad siis siia. Kaua võib!?!?

Ja ma tegin nad ära. Pärast olime sõbrad edasi. ;)

Ja pühapäeval lebotasin absoluutselt ilma süümepiinateta. Kui palju mahub päeva, kui ei tee midagi?!?!

Hommik, Wilde.
Söön hommikust (teadupärast olen puršuiks kätte läinud, kodus üldse ei söö enam), kirun Auriga msnitsi maailma, rajan teatrikooli.

Pealehommik, Ristiisa.
Kuulan Ivšilt ja Annikalt pulmamuljeid. Helistab IP, nõuab stsena heakskiitu.

Varalõuna, Shakespeare.
Loen stsena läbi, helistan IPile, rikun tuju ära. Loen veel. Helistan uuesti, parandan tuju. Tema: Jumal tänatud, pidasin juba kõiki inimesi idiootideks ja kirusin ning vandusin. Tuleb K. Mokalaat. Helistab IP, lubab Villusse tulla. Natuke hiljem helistab uuesti, hoopis Creppi.

Õhtupoolik, Crepp.
Jõuan, mulle öeldakse, et ma ei tohiks ennast niimoodi solgutada lasta. Lähen kohvikusse sisse, püüan haiget jalga hoida. Tark tegu! Viimase astme otsustan lennuka hüppega võtta, aga ei hüppa välja. Komistan ja lendan pea ees Creppi uksest sisse. Läraki kõhuli poolest kehast saadik uksest sees. Mehed kõrvaltlauast: Oi. Tere! Kes meile tuli? Mina tõusen püsti ja teen nägu nagu midagi ei juhtunud.

Õhtu, Wilde.
Tahaks igast asju, aga ei ole. Klatšime Ivšiga maailma: K'd (kes on kõrval), Aurit, Liinat, iseendid, Feljat, A'd, Erset... Maailma!

Öö, Tartu linn.
Käime Ivšiga mööda linna, otsime suudlevaid elevante, lähme oma töökohta vaatama (oleme nüüd töökaaslased...vist!). Lutsu teatrimajas käib tümps. Keegi harjutab trummidel. Väike kiirusepiirang kuluks ära küll.

Varahommik, Raekoja plats.
Istume Ivši ja Andreasega purskaevu äärel. Eemal - Alo.
Helistan Alole: Mis teed?
Alo: Kes sa oled?
Ma: Maarja.
Alo: AH MAARJA!!!
Ma: Tead ikka milline Maarja?
Alo: Tean... Maarja...
Ma: Kui sa tead, siis pööra 180 kraadi ringi ja lehvita.
Alo: Ma ei saa.
Ma: Saad-saad!
Alo: Oota, ma võtan hoogu. (Alo keerab ringi)
Ma: Ja nüüd tule siia.
Alo: Ma ei saa.
Ma: Saad-saad. Tule-tule!
Alo: Tulen-tulen... (Kõne lõpp)
Ma: Alo on kännuämblik!
Kaader: Alo sööstab piki raekojaplatsi Eesti lipp pikalt ees nii kiiresti, et pole isegi näha teda eriti...
Oi, see oli tore!!! Oi, sellest on palju kompromiteerivat videomaterjali. OI!!!

Ega jah... Heameel, et nüüd on Hamlet! :)

Ja paras neile, kes on otsustanud Tartust jalga lasta... Me saame ise ka! :D