Stseenikesi Mõisavahest.
Tavaline Annelinna elutuba rõveda lakkmustaks võõbatud mööbli, tolmu, pruunilillelise diivanikomplekti ja hämarate tuledega. Diivanil istub kahekümnendates tumekiharane tütarlaps ja loeb ajalehte, diivanil lesib temast aasta jagu noorem blondipoolne eksemplar.
Blondipoolne: Ma suren nüüd ära. Sul pole selle vastu midagi?
Tumekiharane: (ajalehelt pilku tõstmata) Ei... (keerab lehte) Kui sa seejuures just liiga palju lärmi ei tee.
Blondipoolne: Katsun.
Tumekiharane: (järgmist lehte keerates, lehekülgede võimaluste piiratust tajudes) Tegelikult, ära sure. Mul hakkaks igav.
Blondipoolne: Olgu.
Ja elu keeb edasi.
Muide, selgitage halva filmi kategooriaid. Kui sätid end teleri ette teadmisega, et hakkad vaatama tõeliselt halba filmi - sellist, kus on pateetikat, rõvedaid nalju, armastust, moraali, kangelasi, pahapätte, õilishingi, banaanikoortel libastumisi... Ja siis pettud selles, sest seda kõike, mis kirjeldab ühte TÕELISELT halba filmi, ei ole. On lihtsalt üks väga halb "halb film". Liina ütles õigesti poole filmi peal - t'is muuvi sakks! Indiid it sakks. Nad isegi ei suvatsenud selliseid süžeekäike teha, nagu ma ennustasin. Põrsakari ja mitte Hollywood. Kui ei saa enam Ameerika filmitööstuse kommertsis kindel olla, siis milles üldse???
3 kommentaari:
Mina vaatasin ükspäev Tina Turneri filmi ja sain šoki. Ma olen seda kunagi näinud küll, aga ma ei mäletanud, et see nii õudne on. Ja õudne mitte halvas mõttes.
ma tean. kusjuures, ma ei julgenud seda teist korda vaadata, kui see tuli. esimene kord oli üsna šokeeriv...
"kuum, kuum alaska" oli see vilm.
ja üleüldse, ära sa ei surnud, aga tallinnasse läksid ikka. kobisen mina, kes ma seal üldse ei käi.
Postita kommentaar