"Kui sa tahad, siis võid ka torni tulla minuga..."

On olnud meeletuid aegu, mis väsitasid mind täitsa ära. Klubis oli omamoodi kolmepäevane festival, mis oli väga-väga mõnus, hommikuti väga-väga valus, aga mis kõige tähtsam - see ühendas meid kõiki jälle kokku. Just nagu alguses kokku lepitud sai. Hämminguga avastasin, et mina olin ainus kangelane, kes kõik need kolm päeva algusest lõpuni kaasa tegi. Samas olin ma ka ainus "kangelane", kes suutis kõigi kolme päeva jooksul keset seltskonda magama jääda...

Esimene päev kella 11st: TÜTi "Sortside" esietendus. Etendus etenduseks, TÜT TÜTiks - oli kelder, olid head sõbrad, oli I gini, oli Zavoodi, oli natuke karmi, kuid väga siirast ja põhjalikku ausust, mille üle ma olen ääretult tänulik. Koju jõudsin kell 8.15 hommikul.

Teine päev kella 2st: Akadeemikute valik 3. Tohutu rõõmus meel, et kõik läks tööle. Kui ma just Lennartiga tantsu ei keerutanud ohjeldamatult, keksisin ma klubiliikmete ees üles-alla ja laulsin "tantsima-tantsima-tantsima-tantsima". Üks ütles "ma ei tantsi üldse", üks ütles "sure ära", üks ütles "ma natuke vaatan", üks ütles "kõdistada-kõdistada-kõdistada-kõdistada", illustreerides oma sõnu vastava tegevusega minu isiku suunas. Kolme ma nägin ühel või teisel hetkel tantsupõrandal, neljas lubas mulle üks kord kauges tulevikus tantsida... võibolla. Ma arvan, asi on minus. Siiski. Küsimusele, kas sa oled õnnelik, sain ma kõigilt vastuse "jaa". Samale küsimusele oskasin ise vastata ainult "olen õnnelik, et teie kõik olete õnnelikud." Sest seep see Klubi mõte oli. Just nagu alguses kokku lepitud sai. Koju jõudsin kell 4 hommikul.

Kolmas päev kella 12st: "Sortsid", Moelaat ja Külm Mai. Sõelale olid jäänud ainult mina ja I. Korraks näitas R nägu, kel oli väga halb olla, suutis moodustada ühesõnalisi lauseid ja 1minutilise püstiseismise järel ütles väsinult "ma pean nüüd vahepeal istuma". Õhtuks ajas urust end ka K välja. A helistas ja tundis muret, kuid ütles, et ei jaksa ise tulla. Jõime I-ga Stouti, et parem oleks ja vedasime ennast läbi kolme hullumeelse ürituse, lisaks segakoor Noorus, kes olid Genialistide Klubi hotelli esimesed asukad. Lõpuks nad solvusid ja ei tahtnud tagasi tulla enam. Meil ei olnud nende vastu midagi - naljakas oli vaadata, kuidas nad magamiskottide keskel proovi tegid. Samas... kõikidest sõlmitud kokkulepetest pidasid NEMAD kinni ühest - sellest, et ööbivad meie juures. Nii oli. Muud mitte. Külma Mai ajal tabas väike paanikahoog Klubi - helimeest polnud, baaridaami veel polnud, kõrtsikohta üldse polnud, kontsert jäi roppumoodi hiljaks, saalis polnud ühtegi patja, toolid siiski olid. Ja selle kõigega olime tegelemas mina ja I. Jagasime siis rollid. I sai lavaehituse ja helitehnika, mina ülejäänud. Kui enamus rahvast hakkas kohale voolama siis, kui bänd oli alles soundchecki juures, suhtlesin umbes 60 inimesega korraga, organiseerides nad samal ajal keldrisse, ehitades sinna ka kõrtsi ja pakkudes neile juua ja Moelaadast ülejäänud küpsiseid. Inimesed olid õnnelikud ja kontsert imeline! Selle ajal sain teada kuiväga ma Klubi armastan. Õnneks takistas härdameelset hetke Karl, kes mulle kaelusest taskulambiga sisse vaatas... Kui maja vaikne ja artistid kadunud, kõik meieomad sealjuures, panin uksed kinni, kustutasin küünlad ja sain sõnumi: "Keldripidu!" Keldris oli R oma M-ga ja I, kes oli juba ornamentikas. Väga mõnus oli. Koju jõudsin kell 6 hommikul.

Sealt edasi olen maganud 18 tundi päevas ja alustanud uut elu, mis on Vanemuisega seotud. Kohe homme lõpetan oma ETV-ga seotud elu ära. Ja arendan seejuures edasi oma GK-ga seotud elu, kus nüüd on töötav keskkond, on kultuuripreemiate nominatsioon, on linna tellimus ürituse korraldamiseks ja on kohtumine Jüri Sasiga. Muuhulgas on lumi maas, tassis tee, kõlarites hea muusika ja mõnus olemine, mis soodustab väikest töötegemist.

Palun vabandada ülipikka postitust ja seda, et ma täna Tallinna asemel koju tulin, et lihtsalt olla. Homme lähen siiski Tallinnasse.

Kõik on hästi. Kuigi vahest keeruline. Siiski hästi!