Hämming

Mul on täielik hämming, sest ma ei saa mitte midagi aru, mis ma Vanemuises tegema pean. Nagu oleks midagi ja nagu ei oleks ka. Aga noh... Nüüd mul on vähemalt täisõigustega 17. veebruarini kehtiv kaelakaart, millega ma võin teha kõike. Välja arvatud tõkkepuu avamise. Ja seda sellepärast, et mulle tundus, et mul ei ole autot, kui mult küsiti... Tegelt ka. Ning kui vanemuislased saavad aru, et ma tegelt olengi nii juhm ja ei saa mitte millestki aru, siis ma võtan oma kaardi ja jooksen nende eest ära. Ha-hah! Paras neile!

Eile sai Anneliisuga kokku saadud. Täitsa tore oli. Anneliisu on tore. Tal silm veel särab. Ja see on tore. Värskendav näha. Ja kui ta tuleb veebruari lõpus tagasi ja tal silm ikka veel särab, siis ma proovin ka seda välismaa teraapiat, mis nii hästi mõjub.

Ja siis sai Tailega ka eile chillitud. Tore oli legend-Tailet ka näha. Räägime ju temast niikuinii kogu aeg! Ja kui ta nõudis meilt Ivšiga teatrikuulukaid, siis sain aru, millisesse toredasse agulikultuuri me oleme oma väikse Eestikese näol sattunud - milline provintsiklatš on meil varrukast võtta. Ja ma ütlen seda üdini positiivselt. See teeb elu huvitavaks!

Teate. Ma ei taha enam midagi...