neljapäev, jaanuar 25, 2007

Imaginaarne pai

vaevlesin novembrist saadik mingis masenduselaadses haiguses, mis viimastel nädalatel hakkas vaikselt depressiooniks kulmineeruma. kui ma antidepressante ei kardaks, oleks arsti juurde läinud. ja keegi ei saand aidata ka. selline tunne, nagu oleks täiesti üksi inimeste keskel. ja siis ulud silmad peast seepärast...

ja siis mulle tundus, et see, mis mind päästaks, on kiitus. ükskõik, mis vormis ja kuidas. ja seda ma sain ja lunisin ikka ka parajal määral, kuigi see oli väga inetu minust. häbenen.

aga nüüd ma ütlen, et kiitusega ei saa. see on devalveerunud. täna kutsus üks isik mind enda juurde ja küsis, kuidas ma end tunnen. ma ütlesin, et ok. ta ütles seepeale, et tahad ma ütlen, kuidas ma end tunnen. ma ütlesin, et no lase tulla. et võtta kokku, ta tundis, et ma olen ebakompetentsuse piiril balansseeriv initsiatiivitu tibi. see jutt oli pikk ja põhjalik ja väga paikapanev. ja just seda oli tarvis, et mind ärkvele raputada. konstruktiivne kriitika ruulib! ja see oli väga konstruktiivne. see ei olnud kius. see oli nii, kuidas asjad on. aus. tõsi. loomulikult läks tuju ära alguses. aga kui mõtled natuke, siis mis seal ikka! elu on nali. kahjuks märgatakse seda alles viimasel hetkel!

karm aga aus tõde on tervitatav. seega aitäh kukepõllule. ja aitäh ka raitsile, kes mind ka kord külma dušiga üle valas. see aitas samuti igasugustest kompleksidest vabaneda.

muidugi. see ei olnud palve, et inimesed mind nüüd laitma hakkaksid. oo ei! siis see muutuks lihtsalt kiusamiseks. aga aeg-ajalt ja ausalt on nagu öösel alasti jões ujumine. ja pärast. pärast on nagu maavärin! ainult, et jõega ja alastusega pole midagi pistmist, maavärin on valdavalt...

ja et ma ära ei unustaks, sel aastal ei pea enam avaldust kirjutama lõpetamiseks. aivil on paber, kuhu kirjutad oma umbes teema ja täpse nime. see oli, liina, sulle suunatud. kuna sind pole kodus, aga ma unustan, siis loe minu blogist. :)

ja kuna ma juba selline udupea olen, siis maa ja ilm festivali andis i sulle, ivika, vabaks. sa ei pea ei päeval ega öösel tööl olema. muidu unustaksin seda ka öelda.

rohkem konstruktiivset kriitikat teile kõigile. see teeb tuju kohe kuidagi heaks!

tõde. ilma irooniata.

ps. jaa. ma käisin täna "saja aasta..." esimese vaatuse esimest poolt vaatamas. teatristöötamise rõõmud. kuuled majamonitorist: "tähelepanu, algab "saja aasta..." esimene vaatus. palun näitlejatel koguneda lavale" ja paned "viuh!" mööda maja minema ja otse saali viimasesse ritta. sel etendusel on lõhn!

2 kommentaari:

liina ütles ...

konstruktiivne kriitika on üks tänuväärsemaid leiutusi inimkonna ajaloos, aga seda on väga raske saada, sest enamasti hakkavad inimesed pigem lohutuma. mis on ka aegajalt väga vajalik. põhimõtteliselt siis seesama "pole hullu" jutt, millest ma oma blogis kirjutasin.

ja ära valeta, sa ei unustanud ju.

ma nüüd kohe lähen tuvastan vanemuise mängukavast, millal järgmine "sada aastat..." on.

ja siis seda ka, et tere hommikust kallis! :)

m. ütles ...

:):):)

aga ma ARVASIN, et unustan... :)

tere pärastlõunat sulle, kallis! :)

(ohoh. lugesin kokku 5 smailit - viimase aja rekord. :) - kuus, kurat! :) seitse. :) kaheksa. aaaaa...)