Pikk jutt sitt jutt

Eile elasin üle ühe tõsiselt pahura päeva. Ilmselt sellepärast, et sellele eelnes Klubi jaoks küllaltki must laupäev, kus kõik tegijad vihkasid teineteist ja iseennast, kõike seda, millest see ettevõtmine koosnes. Kes vihastas ja paugutas uksi, kes oli marus ja torises, kes kiristas vaikides hambaid, kes tahtis helipulti vastu seina puruks visata... Ületöötamine? Tüdimus teineteisest? Või lihtsalt kõikehõlmav egotsentrism, mis ei luba kellelgi tähtsam olla kui "minaise". Ja mis juhtub, kui see tugev tunne kõigil korraga esildub? Jebadijee, mis muud...

Seega eilne "pahur päev". Terve päev tegin OmaDRAAMA raamatut. Siis oli öö. Ja ma tegin ikka OmaDRAAMA raamatut. Siis tuli hommik ja mina lõpetasin OmaDRAAMA raamatu tegemise. Teoorias me tegime seda kahekesi, aga peatoimetajal või autoimetajal, nagu ta ise ennast nimetab, oli parasjagu muud ja kiireloomulisemad ettevõtmised, kust ta puududa ei oleks saanud, ning seega olin mina üksi. Ja õnnetu. Ja täitsa märter valmis! :) Tegelikult polnud lugu pooltki nii hull ja mitte miskit katastroofilist ei esildunud - sõnasõja tasuteemadel pidasin ma vapralt lõpuni vastu ja võitsin. Muide - see on üks naljakas nähtus, kui inimesed tülitsevad enese kahjuks. See tähendab, et mõlema tülitseja argumendid on sellised, mis väljendavad teise poole ja mitte iseenda tõdesid ja õiguseid. Midagi laadis "sina oled armas" "ei, ei sina oled armas" "ei, sina oled armas" "ei, sina...", ainult et mitte armastuse, vaid töötasudega: "ma arvan, et ma saan liiga palju palka" "ma arvan, et sa saad liiga vähe palka" "liiga palju" "vähe"... Mina igastahes võitsin...

Raamat sai valmis ja minu magamatus deformeerus reaktsioonikiiruse madaldumisest sodiks-olemiseni, eufooriani, sealt hullumeelsuseni, kulmineerus kutupiilususega. Esimeses etapp sisaldas kohvijoomist A-ga, kes lubas mu Klubis magama panna. Teises etapis ma püüdsin magada - ei saanud. Siis kõlas üle maja "RAISK!" ja puhketoast lendas välja riidepuu. Teise ja kolmanda vahel käisin L-ga söömas, kus lülitusin ümber kõikehõlmavasse eufooriasse. Eufoorilises etapis olin kõigega nõus - ka sellega, et mind saalipoodiumi üles nurka visatakse. Ei visatud... Aga siiski, ostsin I-le süüa ja tähistasime "oma" raamatu edukat trükkiminekut kahe Mojitoga. Chill! Hullumeelsus nägi Festivali koosolekul eufoorilise naeru ja asjade pillamise-lendamisena välja. Kutupiilundus lõi sisse Lutsu tagasi jõude, kus lebasklesin diivanil ja lasin Raitshil Ivshiga tegevusplaan kokku panna, et ma saaks süüa ja koju. Võtsin Ivshi salati ja maksakotleti, takso ja veetsin ülejäänud õhtu kodus diivanil. T-särgis. Vot.

See oli nüüd maailma kõige huvitavam jutt. Jebadijee-juhhei!