Eksisteerib nähtus, millele võib enamus ajast kindel olla - Hollywoodi leiutatud "õnnelik lõpp"! Täna vedas see mind alt. Asusin teleka ette, et vaadata tavapärast suheterägastikus toimuvat kangelasdraamat - lihtsalt. Polnud ammu ühtegi hollywoodi vaadanud. Enesekaitseks võin öelda, et filmis mängisid sellised nimed nagu Robert DeNiro ja Donald Sutherland ja ma vaatasin ainult poole silmaga. Film lõppes kõiki reegleid eirates ühe kangelase surmaga - ja täiesti ebavajaliku surmaga. Süžeeliselt ei olnud seda üldse tarvis (ma mõtlen seda, et "Isades ja poegades" peab Jevgeni ära surema - seda on vaja!* Muidugi miinuspunktid mulle - võrrelda vene kirjandusklassikat teisejärgulise screenwritinguga...). Istusin siis ja lahistasin nutta, kui Kurt Russell otsustas, et ta on sireenide kuulmisest väsinud. Kusjuures - näitleja isegi ei meeldi mulle. Ja selles ühes osas, kus ta mulle korda läks - suri maha. Nii palju siis happy endi, kui teda vaja on!
Iseenesest tuleb nutmine kasuks. Saab igasugu kuradikesi süsteemist välja halada... Kõik see pani mind oma vanaisa nii väga igatsema - ainus päris inimene meie perekonnas... See rumm oleks küll ära kulunud täna. Aga üksi ei joo!
Jah. Ma vaatasin "Backdraft'i". So, sue me!
*See on tõsi. Ma ei ole ikka veel "Isadest ja poegadest" üle saanud!
2 kommentaari:
Tunnen sügavaimat kahetsust rummi osas. Ma luban, et enam nii ei tee.. hey, keda ma lollitan, ikka teen:p teadagi, enne järgmist eksamit raudselt, aga siis olen juba ühe Bacardi Sinu tarvis külma pannud;)
Heh... Kohuke. See sissekanne oli enne rummi-joomist. Vabandama pead hoopis selle eest, et esimesel korral ei ilmunud... Kuigi eile oli ka hea.
Was it as good for you as it was for me?! ;)
Aga Bacardile ajame päkad silma! ;)
Postita kommentaar