Tegelesin hoopis muu asjaga - ei obsesseerinud Hendrikust, ei selgitanud endale, et Lavakasse ei taha, ei püüdnud mõelda välja viise, kuidas Vanemuise teatrisse sisse murda, kuidas siduda end teatripraktikaga jne. Kirjutasin Sirpi artiklit hoopis. Õigemini hakkasin kirjutama... Ja siis avastasin, et olen seda juba ühe korra alustanud. Kummaline. Aga sealt leidsin lause:
"Päris esimesest proovist peale avanesid kõik meeled. Piisas, et lavastaja seletas lahti mõne kontseptsiooni otsa või näitleja proovis, milline nägu klapib rolliga paremini, ning väiksed teoreetikud kaotasid võime läheneda teatrile puhtteoreetilise pilguga."
Väga tegija mu meelest. Kahju, et seda hoopis ühes teises artiklis kasutada ei saanud. Aga kõik see on tõsi!
Agoonia!
- Aaaaa. Ssssss. Tõhhhhhhh. Rrrrrr. Ooooooo. Llllllllll. Aaaaa. Bõhhhhh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar