"Sada aastat..." on alles algus!

Ma tean, et hakkan oma stamplausega varsti mõistuse piiri ületama, aga, olgem ausad - see oli minu idee esimesena arvaku Sirp, mis tahes (Liina V. on tunnistajaks!). Teiseks, igasugused piirid on nii lootusetult ületatud, et enam vist pääsu ei ole:

- "Miks teid kinni seoti?"
- "Sest, et ma olen hull!"

Ma ei ole viimased paar kuud olnud see, kes viimased paarkümmend aastat. Sisemuses äratas keegi varjusurmast sellise elu, mida ei arvanud üldse endas olevat - see on kontrollimatu, hüsteeriline, emotsionaalne, intellektuaalne, teatraalne... Peaasi - see on elu! Eile sai väga palju püütud defineerida, mis täpselt toimus siis, kui meeled läksid lahti, saabus totaalne selgus. Ent nii paradoksaalne kui see ka ei ole - see selgus tegi kogu maailma palju keerulisemaks. Kes on peasüüdlane? Hendrik! Ta on nii aus, nii vahetu, tal on vastus kõigile ja kõigele ja ta ei häbene midagi. Ta on nakatav - piisab vaid natukesest ja sa leiad endas selle sama aususe ja vahetuse, mitte millegi häbenemise, healoomulise kontrollimatuse ja kõigele kaasaelamise. Ja kui see otsa saab, siis ei ole enam midagi...

- "Ta tiksub. Tal on süda!"

Hendrik on see, kes muretseb su silmanägemise pärast, kui sa Shakespeare'i küünlavalguses raamatut loed. Hendrik on see, kes hindab ja armastab neid, kes ei häbene enda emotsioone kohvikuinterjööri laiali laotada - hoolimata sellest, et "Hendrik" ja "Toompere" ning "Sada aastat...", rääkimata otsatutest tsitaatlausetest, korduvad selles kontrollimatus hüsteerias üks kuni mitu korda, samal ajal kui ta ise istub vaevalt meetrikese eemal. Hendrik on see, kes oma depressiooni-õlle palve esitab ettekandjale meie otsatute Latte'de tellimustega koos ning pahandab, kui ettekandja selle kahesilma vahele jätab. Hendrik on see, kes sust möödudes vahetult "no tšau" ütleb. Hendrik on see, kes iialgi ei pahanda nendega, kes seda ära teeninud ei ole; see, kes kiidab ja toetab neid, keda austab. Hendrik on see, kes jäädvustab proovi-publiku Shakespeare'i hüsteeria mälestuseks oma kaamerasse. Hendrik on see, kes saadab tänutäheks ning kiituse avaldamiseks sulle lauda kvaliteetšampuse - ilma klaasideta! Hendrik on see, kes otsatute tänusõnade ja konjaki peale ütleb: "Kuidas te siis nüüd niimoodi...". Hendrik on see, kes tahab meid näha, sest - "tore oleks ju!"

Ma tean - see kõlas nagu nekroloog. Aga seda see ei ole! Hendrik on nii palju, mida lihtsalt ei saa sõnades väljendada, aga mida peab proovima väljendada, mida mõned valitud iga oma keharakuga kogenud on. Hendrik on Inimene!

- "Tüdrukud, mis te arvate - pange pead ahju!"
- "MINA ESIMESENA! Kui sügavale...kui kauaks...kas pärast välja ka...?"

Eilse esietendusega lõppes üks ja väga-väga lühike peatükk...kõigest. Aga tihti on need lühikesed need, mis meelde jäävad ja mõjutavad. Sellega seoses on tekkinud rohkem kui mitu emotsiooni - peamiselt tänutunne. Aitäh Hendrikule, kes on lihtsalt kõige ilusam inimene, keda ma eales tundnud olen. Aitäh trupile, kes meid talus ja premeeris sellise annuse ilusa teatriga. Aitäh Margusele, Rihole, Tanelile ja Raivole - huvi tundmast, omaks võtmast, aru saamast (püüdmast aru saada), rääkimast - ma magasin täna nagu laip. Ja kui keegi teab, mida see selle viimase pooleteise kuu raames tähendab, siis on need Liina ja Auri ja Ivika. Aitäh ka neile - kaashüsteerikutele, potentsiaalsetele palatikaaslastele, ilma kelleta poleks saanud ennast nii lahti- ja tühjaks rääkida ja üleüldse olla! Ja aitäh ka Shakespeare'ile, kes meid kõigest hoolimata kordagi välja ei visanud...

(Hendrik on see, kes saab meie hullumaja arve!)

Ja siia lõppu ma tahan, et oleks kolmapäev - nii umbes paar nädalat tagasi. Ma tahaks,et...:

- "Täna on ka kolmapäev. Aeg on seisma jäänud. Ajamasin on rikkis!"