Viimane nädal oli töökas - realiseeritud sai osa poole aasta pikkusest eeltööst. Ja minule suhteliselt edukalt. Festivalile võibolla vähem edukalt... Või mis?! Nimetagem seda "esimeseks pannkoogiks".
Laupäev
Hommikul kell pool 7 algab metsik teekond Tartust Tallinnasse. Möödub komplikatsioonideta. Tallinnas kingib helge käsi mulle riideid, et esinduslik välja näha.
Pühapäev
Üksteise järel saabuvad DRAAMAKEse žüriiliikmed. Neile tuleb lennujaamades ja sadamates vastas käia - see pole kuigi keeruline, sest lahke inimene Kaarel on ohverdanud oma auto festivali-tüdrukutele. Kell 18.00 sadam: vaatan läbi mailmatumasuure klaasakna, kuidas Super Seacat saabub, heliseb telefon. Kunstiline juhike. Leiab aset järgmine vestlus:
M: Kuulan sind!
I: Sau. Kuidas läheb?
M: Mul läheb hästi. Kuidas SUL läheb?
I: Väga halvasti!
M: Mis lahti?
I: Ma ei taha üldse sinna õhtusöögile tulla!
Samal õhtul pidi toimuma suur festivali õhtusöök!
M: Mina sind aidata ei saa. Kaarel pani selle kohustuse sulle.
I: Ma tean... (ohe) Ma tulen. Aga ma kavatsen terve õhtu enda ette jõllitada ja mõmiseda aeg-ajalt "I don't think so!"
Saabub õhtusöök, mis on täis piinavaid vaikusehetki. Mul karjub peas hääl: SOMEONE OPEN WITH A JOKE!!! Vestlus elavneb, kui eestlased eesti keeles saavad rääkida, kuid kui peakorraldajakene kohustab laudkonda inglise keeles rääkima, siis saabub jälle vaikus. Siiski, on mida rääkida.
Hiljem hotelli naastes tekib välismaalaste kestel arutlus, kui noor on Peakorraldajake?! Seletan tagamaid, hämmastus on suur.
Siis "viskan" Peakorraldajakese koju ära (Vääna Jõesuusse... tavaline. Kahe minuti tee!).
Korjan Elika bussijaamast peale, et viimane žüriliige lennujaamast kätte saada. Leiame Manfredi VAT Teatri keskelt üles ja kõik on hästi. Koju magama. Kell on 2.
Järgneb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar