Minaise

Tere,

teatris ja kõikjal kehtib reegel, et sellist asja, mis meeldiks kõigile ei ole olemas. Võiks ju olla. Aga näe - ei! Kuskilt ikka ujub kõrgemate standarditega loivask (loe: tosserman) välja ja ütleb "ei aitäh!" Kurb. Aga mitte eriti (loe: minu tädi, ei, mul ei ole tädi...), kui selliseid ootusi oma tegemistele lihtsalt mitte panna. Kuidas seda teha, kui oled harjunud kõikide enda läheduses olevate inimestega arvestama, pidades sealjuures samal ajal ka enda vajadusi silmas? Siis vist saadki diagnoosiks altruistlik egomaniakk ja püüad ennast selle oksüümoroni kaudu igasse suunda kaheksaks rebida. Väsitab ära. Kõigile ei oska meele järgi olla, kõigile ei taha, kui tegelikult tuleks ainult olla minaise ja sellele ego-tegelasele meeldida. Ma arvan, et selle sissepoole jutu mõte ongi see, et väsind olen. Ja see ei paista välja, sest altruistlik pool ei luba seda näidata, egomaniakaalne pool saab naudingu märtri mängimisest. Kui Felja küsis eelmine reede, kas ma tegelen järgmisel nädalal (loe: sel nädalal) asjadega Tallinnas ise, siis ütlesin "jah". Mulle meeldis põhjendus: "mul oli eelmisel nädalal nii palju sõitmist, ehk järgmine nädal on sinu kord end lõhki rebida?" Tuletan meelde, jutt on Tallinnasse sõidust. Vähemalt Ivsh saab aru, kui jaburalt see kõlab... Aga siiski - siin ma olen!

Ma tõesti ei tea, mis mul viga on. Mul on tunne, et Ivsh teab, tal on siuke nägu peas, aga ei taha öelda. Igastahes. Selle postituse mõte oli, et kui kuskil on keegi, kes mõtleb, kuhu ma kadusin, ja julgeb koguni must puudust tunda, siis ma olen Tallinnas. Elu ja tervise juures. Homme tulen koju.

Maruimelik postitus minu poolt. Aga selliseid on ju ka vaja?