Miks on nii, et süda ja mõistus tahavad pidevalt erinevasse suunda triivida? Ja miks on alati nii, et süda tahab valesse kohta ja mõistus sinna, nagu peab ja õige on? Ja miks see süda ei taha üldse mõistust kuulata? Vähe sellest, et ei taha, ei kuulagi. Ja pärast, kui on hilja kahetseb ja mõistus viibutab talle noomivalt sõrme, aga enam pole midagi teha. Kuni järgmise korrani. Ja kes on see tosserman, kes mõtles välja hetkes elamise? Elad natuke hetkes ja pärast elad 100 korda neis hetkis, kus kahetsed seda ühte hetke.
Ma lihtsalt arutlen.
Ja kui kõiksuse probleemide lahenduseks pakutakse "Järgi oma südamehäält", siis käi kanni, rosinasilm! See ongi kõikide hädade algus.
PS. Selle pildi nimi on "Heart and Mind". Midagi sellist vist ongi.
3 kommentaari:
minu meelest on niimoodi, et ma kuskil poole tee peale järgin oma südant, siis hakkan kartma, siis võtan oma olematu mõistuse appi ja üritan tagasi pöörduda ja siis sattun kuhugi eriti lollakasse kohta. kui nüüd abstraktselt asjadele läheneda.
kodus me oleksime justkui vahetuste kaupa, what's up with that.
Näe, kaste on maas...
minu kaine mõistus teeb reegleid. minu purjus süda rikub neid.
huvitav, siin küll ei ole kastet maas...
Postita kommentaar