Juba ammu olen ma teadnud, et ma olen Jumal. Seda on isegi teised, madalamad eluvormid kinnitanud mulle. Aga ma olen veel selline Jumal, kes hästi ei oska oma võimeid kasutada, kuid juba aimab, et need tal olemas on.
Nimelt, ühel päeval mõtlesin ma, et üks akadeemiline üritus, kuhu olin sunnitud minema, võiks ära jääda. Jäigi.
Nädal hiljem mõtlesin, et see võiks korduda. Korduski.
Mõtlesin, et tidrikud pole meil ammu pesemas käinud. Tulid kohe, mõlemad.
Mõtlesin ühele huvitavale inimesele ja temaga seotud ammusele küsimusele. Ilmus välja, aitas küsimusele vastuse leida.
Mõtlesin, et ühtedest inimestest pole ammu kuulda olnud. Tulid külla.
Mõtlesin pereprobleemidele. Lahenesid kohe.
Mõtlesin ühe inimese habemele ja sellele, millal see viimati aetud oli. Ajas maha.
Mõtlesin naabritüdrukutele ja sellele, millal nad üüri maksavad. Maksid täna.
Mõtlesin kallitele, kellest pole ammu kuulda saanud. Andsid endast märku.
Mõtlesin segastele seisudele ja kui tüütud nad on. Harutasid end lahti.
Jah. Mina olengi Jumal. Aga ma ei eksponeeri seda. Kogu aeg. Iga minut. Või nii... Onju?
4 kommentaari:
Mõtlesin ühe inimese msn-i nimede peale, kohe toimus muutus selles asjus.
:) elu koosnebki väikestest imedest, jumal või mitte.
Jah, ilmselt nii see on
vaga huvitav, aitah
Postita kommentaar