Nii on hästi. Nii on hästi-hästi-hästi-hästi. Nii on hästi-i!

Hästi. Ma tunnistan seda lõpuks endale ja kogu maailmale - ma kirjutan oma bakalaureuse tööd! Tõesti kirjutan. Ja mulle isegi meeldib, aga seda ma valjult ei tunnista... Kes seda ütles?

Muuhulgas. Mul on tunne, et pole kavalamat inimest, kui on üks ülikoolilõpetaja, kellel on VAJA ülikool ära lõpetada. Ei, mitte sellepärast, et nominaalaeg on ammu otsas. Ei, mitte ka sellepärast, et väärikas olla. Ei, mitte, et endale ja õppejõududele midagi tõestada. Ei, mitte ka, et akadeemilise kraadiga eputada ja paremaid töökohti nabida. Jaa, sest paljas mõte sellest, et see kraadi kaitsmine veel ühe aasta turjal oleks, ajab iiveldama. Ja seda selle sõna kõige otsesemas ja ausamas mõttes!

Aga, et kavalus. Ka keskkooli lõpetajaid võiks üsna kavalateks pidada, aga neil napib elukogemust ning situatsioon on lihtsam. Üldjuhul keskkool ju lõpetamata ei jää. Ning see lõpetamine on seotud siiski mingi teadmisega, et PEAB! Ülikool on teine. Kes on võtnud pähe, et lahkuda sest akadeemilisest asutusest väiksegi väärikusenatukesega, teeb seda lõpetades ja mitte loobudes. (Sest alla anda on lihtne. Kõvad mehed peavad vastu!" - see on minu uus lause. Mille peale, olles seda päeva jooksul kolmandat korda eksponeerinud, öeldi kõrvalseisjale: "See on mingi uus teema. Järsku hakkas seda ajama. Närvidele käib!"). Kus see kavalus seisneb? Olgu siin äratoodud väljavõte kahe anonüümse humanitaarteaduse lõpetaja MSN(!)-vestlus. Privaatsuse tagamiseks nimesid ei nimeta, kutsume neid L ja M (nad ei ela ühes korteris! ...ok, see on vale.)

M: ma vihkan sind. olgu öeldud. et sul üks seminaritöö valmis sai. blaa!
L: võtan teatavaks. aga bakatööga on üsna ebahästi. kas see lunastab mind natuke.
M: no kui ebahästi?
L: et seda ei ole.
M: üldse?
L: on umbes neli lehte vms
M: oioi. mis siis saab?
L: ma loodan ennast kokku korjata ja selle nädala sees ära kirjutada, sest materjal on iseenesest olemas siiski.
M: ja kas mitte esmaspäev ei ole esitamise tähtaeg?
L: mulle ütles saro kunagi, et seitsmes. kuidas sul endal?
M: mul on pool umbes
L: aajaa, mis seis selle vene kirjandusega on
(olgu öeldud, et vene kirjandus on aine, mis on ilmtarvilik mõlema bakalaureuse lõpetamiseks, kuid mille eeldused ei ole kummalgi täidetud ning õppejõud eksamile lasta ei taha)
M: pole uurinud
L: sa rakendad elus täpselt samu meetoteid kui mina, väga meeldiv. et millest ei tea, seda pole olemas.
M: eksju, no ma korraks mõtlesin, et peab uurima, aga siis avastasin, et see eksam polegi mul esmaspäeval, nagu arvasin. ja siis lükkasin selle uurimise edasi. kuule, aga ma siis küsin ka sarolt, millal see tähtaeg on. kuigi ma tahaks reedeks valmis jõuda, nagu alguses plaanisin.
L: küsi igaksjuhuks üle jah. ma tahaks pühapäevaks valmis saada.
M: nännännää ma saan enne!
L: kas ma tohin sind siis vihata?
M: tohid, sulle on antud see õigus. JUHUL, kui ma saan enne valmis.
L: Seminaritöö maht on 10-15 lk ja see võib olla osa bakalaureusetööst, aga
peab moodustama mingi loogilise terviku. Kaitsmine on 14. juunil ja töö peab olema valmis nädal enne, s.t 7. juulil. kirjutas mulle saro kunagi.
M: ahahh. seminaritöö valmis sul? ära antud?
L: ei ole :$ sa oled ära esitanud?
M: ei. ma kirjutan bakatöö valmis, eraldan sealt 15lk ja voila! tuleb praktiliselt mõelda, mu kallis. praktiliselt!
L: mul on üsna analoogne plaan. ma lihtsalt mõtlesin, et kui sul on umbes pool valmis, siis sa oled selle juba seminaritöö pähe ära esitannud .
M: ei, ma kavatsen seminaritööna esitada osa, mis kujutab endast ruumipoeetikat. sinnani ma pole veel jõudnud. seega võiks öelda, et mul on bakatöö valmis. tegemata on veel seminaritöö. vihka mind, ma olen jumal!

Jah. Selle nimi on kõrgekvaliteediline bohhuism akadeemilise kraadi saamisel. Kõiges!